George Inn pubi

George Inn, mida tuntakse ka kui The George, on ajalooline kõrts, mis on püsinud läbi sajandite Londoni Southwarki südames, Borough High Streetil. See on viimane omaaegsetest galeriidega kõrtsidest, mis kunagi Londoni tänavaid ehtisid, pakkudes peavarju ja meelelahutust nii kohalikele kui ka ränduritele. Thamesi jõest vaid kiviviske kaugusel asuv hoone on tänaseks saanud National Trusti hoole alla, olles tunnistajaks linna ajaloo keerdkäikudele.

Legend räägib, et kõrtsi nimi "George ja Dragon" pärineb Püha Georgi ja draakoni muistendist, mis on sügavalt juurdunud Inglise folkloori. On spekuleeritud, et kõrtsi õued võisid olla Elizabethi ajastu teatrietenduste toimumispaigaks, kus esitati Shakespeare’i ja tema kaasaegsete näidendeid, tuues kokku kirglikud teatrisõbrad ja andes aluse Inglise teatrikultuurile.

1677. aastal, pärast laastavat tulekahju, mis hävitas suure osa keskaegsest Southwarkist, ehitati George Inn uuesti üles, et jätkata oma rolli kogukonna keskmes. 19. sajandil, kui Suur Põhjaraudtee laiendas oma haaret, muutus kõrts raudteetöötajate jaoks oluliseks sõlmpunktiks, kuid selle käigus hävitati osa hoone ajaloolisest fassaadist.

Charles Dickens, üks Inglismaa armastatuimaid kirjanikke, oli The George’i sage külaline. Tema teostes "Little Dorrit" ja "Meie ühine sõber" on peidus viited sellele kõrtsile, mis annavad aimu 19. sajandi Londoni eluolust. Kõrtsi puitkarkassil põhinev arhitektuur ja mitmed baarid, sealhulgas Parlamendi baar, mis kunagi teenindas bussireisijaid, ja keskmine baar, mis oli populaarne kohvik, kus Dickens ise aega veetis, on säilinud tänaseni.

Ülemisel korrusel asuvad endised magamistoad, mis on nüüdseks muudetud restoraniks, asetsevad galeriide all, meenutades aegu, mil kõrts pakkus peavarju teekonnal olijatele. George Inn on tänapäeval ainus säilinud galeriidega kõrts Londonis, olles mälestusmärk ajast, mil sarnased kõrtsid nagu White Hart ja The Tabard (praegu Talbot Yard) veel püsti seisisid.

Hoone on tunnustatud kui I klassi ajalooline ehitis Inglismaa rahvuspärandi nimekirjas ning on ära märgitud CAMRA ajalooliste pubi interjööride riiklikus loendis, olles ajaloolise arhitektuuri ja kultuuripärandi austajatele väärtuslik peatuspaik.

Foto: Derek Voller